Hedvig Hanson mõtiskleb, mis saab sageli paarisuhetel saatuslikuks: sealt tekib pettumus ja ongi „armastus“ otsas

Olen oma elus paarisuhete kogemused saanud. Tunnen, et ma ei vaja neid enam sellisel, pideva kooselu kujul.

Olen tükk aega olnud omaette. Toimiv suhe vajab energiat. Mulle meeldivad inimesed, kes on iseseisvad ja kellele meeldib üksi olla. Tore on aruka inimesega vestelda natuke aega ja mitte klammerduda, lasta tal olla. Olen noorena olnud väga suur klammerduja, kasvasin romantiliste muinasjuttudega. Arvata, et teine inimene su kuidagi päästab, on lõks. Ise peab end päästma. Siis on teisega ka kergem olla. Kui hakkad teiselt midagi ootama, on juba energia vale. Teine võib mõnda aega pingutadagi, luues sulle illusiooni kellestki, kes ta pole, aga siis tahab ikkagi olla tema ise. Sealt tekib pettumus ja ongi „armastus“ otsas.